Life is hard!!

Ma olen viimasel ajal koguaeg väsind. Ma isegi ei tea millest see tuleb, aga koguaeg tahaks ainult pikali olla ja magada. Hommikuti ei taha isegi voodist püsti tulla. Mul läheb pooltundi vahest isegi tund kaks ennem kui suudan jalad alla ajada.
Mul on viimasel ajal rinnus krambid hullemaks läinud. Täna läksin bussipeale, et kooli minna. Olin sõna otseses mõttes kõveras. Nii valus oli. Arsti juurde ma ka ei lähe, sest kardan kõige hullemat. Ma ei tea mis minuga toimub, aga kui aus olla siis ma ei taha ka teada. Mida vähem ma tean seda parem on.
Miks on alati nii, et kui mulle keegi meeldib, siis suudab miski ikka kõik ära rikkuda. Elu läheb edasi. Ma ei tohi alla anda, kuigi tean, et lõpetan oma elu ise. See ei pruugi olla täna või homme või isegi aasta pärast, aga ma teen endale otsa peale.  Kõige hullem on see, et kui oled juba korra ennast lõikund siis ei saa sa sellest nii lihtsalt lahti. Ma tean, sest ma olen mitu korda luband, et ma ei tee seda, aga ikkagi teen. Ikka ja jälle ma langen liiga sügavasse masendusse ja minu jaoks alatihti pole muud pääsu ja ma lõigun, kuigi mitte nii kõvasti, et mingid armid jääksid näha, aga ma lõigun endiselt ja tihti peale ma ei suuda isegi ei öelda, kui nuga juba sees ja verd tuleb.
Ta ütleb, et kõik on korras, kuigi tegelikult ta läheb hulluks sisimas. Ta ütleb, et ta tunneb end hästi, kuigi tegelikult ta tahaks nutta. Ta ütleb, et see pole midagi, aga tegelikult on palju. Ta ütleb, et kõik on okei, aga tegelikult pole.
Ära ole kindel mis sulle öeldakse kurva, katkise, masendunud, suidsiidse inimese poolt, sest see ei pruugi olla alati tõsi. Jah ta võib öelda, et kõik on korras, jah ta võib öelda, et taga pole midagi viga, jah ta võib öelda, et ta saab hakkama. Alatihti me hindame inimeste seisukohti valesti. Me ei pruugi näha või aru saada kõigest mis meiega toimub, aga me peame olema tugevad. Mitte ainult ise endale vaid ka oma lähedaste heaks.

Selleks korraks taas kõik!
Byeeee!!

Hüvasti!!!

Nii palju mu positiivsetest mõtetest ja olekust. Ma ei suuda enam teeselda, kui lõbus ja positiivne ma olen. Tegelikult ma olen masendunud ja kurb ja ennast vihkav.
Nädalavahetusel käis mul noorem õde maal ja lõhkus mu telefoni ära ja siis teeb veel õinsat, kukununnu nägu kõigile, et tema on kannatanu. Tegelikult tema alustab neid tülisid ja kaklusi. Täna käratas mulle, et ma olen Tartu kõige suurem lits ja mida iganes veel. Vaataks ennast... Endal rohkem mehi voodist läbi käinud kui mul.
Tegelikult see ei teinudki nii palju haiget kui ta käratas mulle, et ma võiks ennast ära tappa... Võib-olla ma teengi seda, aga kust tema seda teadma peaks. Käratas, et ma võin ennast uuesti nüüd kõikuma hakkata. Hakkangi ja ma ei kahetse ka seda.
See maailm on lihtsalt nii õel ja jube paik. Ma ei taha siin rohkem olla. Käige kõik kuradile... Mul pole mitte kui kedagi siia ilma vaja... Saan ise hakkama... Ehk siis see on mu viimane blogi ja ma ei kirjuta siia enam kunagi... Sajonara minna!!! Take care... Hüvasti...

Peast Sooda!!!

huvitav, kas ma olen tõesti peast segi läinud või ma olen lihtsalt napakas. mu peast hulluks minemise hetk hakkas sellest, kui ma hakkasin Lizza youtube videosi vaatama. Ta elab ja hingab lollustest. just nagu ma elan ja hingan animetest. No igatahes panen siia video ka Lizza-st.

ta sõidab nagu manjak ja see suht naljakas. Kõik ta sõbrad ja isegi ta peika kardab temaga sõita. Ega ma kardaks kah. 

Miks mul on imelik jõulutunne koguaeg sees? Kas see on selle pärast, et lumi on maas ja septembri kuu läheneb või siis ma napakas lihtsalt. See viimane raudselt tõsi. Ma jagan oma lemmik jõululaulu ka siia. Men I Love This Song!!! 

mul noorem räägib kõigile, et ma hull lits ja kepin igaühega ja mida kõike veel. Kui aus olla siis mis moodi, kui ma enam jaolt olen kodus arvutis või telos või siis jalutan teloga. Ma ütlesin talle selle peale, et ahh jaa sorri ma petan telefoni arvutiga ja arvutit teloga ja muidugi kepin väljamõeldud tegelastega. Ma küll ei tea kuidas see loogiline on, aga tema jaoks on. Sellisel jubul on nii seksikas tegelane, et tema nägemine juba ajab märjak. Muidugi panen pildi ka siia. Ta nimi on Rin ja ta on sellisest animest nagu Ao No Exorcist. 

 He's so sexy!!! I Love Him!!

Uskumatu kui positiivne ja ilus postitus mul täna tuleb. Ma olen nii uhke enda üle. Igatahes selleks korraks kõik siis jälle. 

Rõõmsaid Jõule ette ära juba!!! 

Biyyyy!!!!!

P.S! Ma olen peast veits sooda seega ära imestage ja ma ilmselgelt vajan ravi. Ärge viibige muga koos, see võib teile ka levida muidu. 

Mu mõtted!!!

Lõpuks ometi mõtlesin, et kirjutaks midagi positiivset siia. Paljud inimesed arvavad, et on meist paremad... ahh teate mida? Te käite vetsus pissil ja kakkal nagu kõik teised inimesed. Ma ei saa siiani aru tegelt, miks on maailmas nii palju vihkamist ja kurbust? See on nii ebaloogiline nagu sa ei märkakski ilusat loodust ja kõike head elus. Sa ei pane tähele kõike seda headust ja ilu. Maailm on ilus ja tore, kuigi mõned inimesed võiksid ära kaduda. Alustame tšikkidest, kes ei oska enda elu elada ja peavad selleks teiste elu rikkuma. Miks nad teevad nii... ma ei tea. Mina sean endale eesmärke, unistusi ja ma pingutan, et hakkama saada. Nagu ma pidevalt oma piltidele pealkirjaks kirjutan siis kirjutan siia kah. Elu on väärt elamist, mis ka ei juhtuks, alla ei tohi anda!! Ma ei kirjutaks sellest, kui ma ise ei võitleks, aga minu seisuntit arvestades siis ega eriti vahet pole, aga ma võitlen ikkagi ja mine sa tea, äkki ühel päeval ma võidan ja minust saab jälle see sama rõõmus ja tore tüdruk, kes ma kunagi ammu olin. Tõesti loodan, et minuga saab kõik korda ja ma naeratan, sest vahet pole kui raskeks elu muutub, kui palju ma ka haiget ei saaks, kui väga ma surra või kaduda ei tahaks, aga ma tean üht. Elu on ilus kui seda õige pilguga vaatata.
Paljude inimeste jaoks on nende päästjateks bändid, muusikud, kirjanikud jpt. Minu jaoks on väljamõeldud tegelased, sest nemad õpetavad rohkem kui tava inimesed kokku. Avatar, Viimane õhutaltsutaja, seal oli üks tegelane nimega onu Airoh ja ta ütles Aangile, et alati pole tunneli lõpus valgust näha, aga kui sa liigud edasi, leiad end paremast paigast. See on lause mida ma ei unusta kunagi.

Seniks jälle kõik!!!
Olge positiivsed!!!

SAJONARA!!!!!!!

More of my life!!!

Ma isegi ei tea enam mida kirjutada siia. Nagu nii keegi ei loe seda savi ju. Nagu pooled juba teavad siis ma otsustasin oma sisemise mina lõpuks ometi välja lasta, aga asi ei paranenud sellegi poolest.... Ma endiselt võitlen, ma olen endiselt valesti mõistetav, ma siiani hingan, aga pole kindel, et olen endiselt elus. Ma varjan enda kurbi tundeid, oma kurbi ära nutetud silmi. Poleks elusees uskunud, et olen nii osav oma tunnete ja oleku varjamises. Kõik, kes mind näevad, näevad mind sellisena nagu ma tahan, et nad mind näeks, aga tegelikult sisimas ma tahaksin kaduda ja mitte kunagi tagasi tulla. Ma sean endale eesmärke, aga pole kindel, et suudan need ka täita. Kui aus olla siis keegi ei tea mind sellisena nagu ma tegelikult ka olen. Mis vahet sel enam on... mind nagu nii pole enam kauaks. Ma tunnen, kuidas ma igapäevaga järjest nõrgemaks jään ja keegi ei saa seda takistada. Keegi ei oskagi seda takistada. Mu elul pole nagu nii mingit tulevikku, miks ma peaks veel üritama... miks ma peaks edasi pingutama, miks ma üldse siia jõledasse maailma sattusin. 

Ma olin kõigest kolm, kui kaotasin oma lemmik onu... ta tähendas minu jaoks kõike. Enne tema surma olin armas väike blond tüdruk kes koguaeg hoidis naeratust suul, ma olin alati heas tujus, ma koguaeg laulsin. Peale tema surma muutus kõik. Ma muutusin täielikult. Ma ei laulnud enam, kartsin suure pundi ees esineda, ma muutusin süngeks. Keegi muidugi ei mõistaks, kui neile sellest nüüd rääkida, aga on inimesi, kes teatmata sellest endiselt on minu kõrval ja üritavad mind aitata, aga teate tõde? Seda ei saa ravida, On ütlus, et aeg parandab kõik haavad, aga on asju, mida keegi ei tea, et armid jäävad. Jah ma olen siin.... jah ma hingan... aga sügaval sisimas ma olen juba ammu surnud. Minu jaoks on valu kui tundetu emotsioon. Ma ei tunne siukest asja ja ma kardan inimesi enda ellu vastu võtta, sest kardan, kardan, et kõik lahkuvad sõnagi ütlematta. 

Uskumatu... koguaeg, kui blogi kirjuta, muutub see aina masendavamaks... ja küllap ma seda olen kah. Mu elul pole tähtsust. Võin üks kõik kellega kihla vedada, et nad isegi ei nutaks, kui mind enam poleks. Uskumatu, kuidas valu suudab inimesi muuta ja küllap sellest ma ka õppisin, et ei tohi usaldada kõike ja kõiki. Tuleb hoida asju ka enda teada. 

Ma tean ette ära, et lõpetan üksi, sest kes tahaks minusugust paksu, Kes tahaks endale koletat tüdrukut, kõverjalgset lehma? Keegi ja küllap ma sellejärgi ka otsustasin, et olen elu lõpun... nii palju kui mulle antud on... nii kaua olen üksi. Igapäev muutub aina raskemaks, igapäev on järjest raskem veenda ennast voodist püsti tulema, igapäev võitlen ühtede ja samade deemonitega. On päevi, kus võidavad nemad ja on päevi, kus võidan mina. Iga päev toob ette uued katsumused, igapäev on erinev teisest, keegi ei tea mis toob meil homne päev. Kui mul oleks valida kahe asja vahel: kuna ma suren või mis moodi ma suren, siis ilmselgelt valiksin mis moodi ma suren, sest kui ma teaks kuna ma suren siis see oleks lihtsalt masendav ja ma ei tahakski elada üldse. kes meist tahaks siis elada. Keegi, keegi meist ei saaks elada. 

Miks kõik mõtlevad, et emod on mingid halvad inimesed, kuigi tegelikult on nad samasugused inimesed nagu iga teine. Nad on lihtsalt kannatada saanud ja vaatavad elu teise pilguga üldse. Kui ma postitasin pildi, et hakkan emoks siis hakkasin räigelt heiti saama. Ma ei saa aru, miks, sest nagu see on minu elu ja ma ise otsustan, mis moodi ma seda elan ja mis moodi ma jätkata tahan seda imelikku mõtetut elu. Kui aus olla siis me kõik läheme läbi samast maailmast, võitleme samade asjadega, lihtsalt on erinevad levelid ja erinevad deemonid. Keegi ei saa aru miks me üldse siin oleme, Milleks meid üldse vaja on või miks ei võiks üldse inimesi olla.

 Emoks hakkamine pole elu etapp see on inimese enda küsimus. Minu arust nende lauludes on palju suurem sõnum, kui kusagil teises laulus üldse kokku on. Nende armastus laulud on rohkem väärt, kui miski muu siin elus minu jaoks. Ma elan ja hingan muusika najal. Poleks muusikat, poleks ka mind. Muusika paneb maailma minu jaoks ringi käima ja kui see ei käiks ringi ei oleks ka mind. Ma saan läbi muusika teada, kes kus mida tunneb ja miks ta endiselt siin on. Mu elul pole mõtet. Tahaks ära siit, aga miski hoiab must kinni. 

Teate miks on oma deemonitest nii raske lahti saada?  Nad hoiavad mind siis, kui keegi teine mind ei hoia. Kui ma ööse pimedas nurgas nutan, kes mind siis hoiab, kes mulle siis toeks on, kui kedagi teist silmapiiril pole? Niigi raske on hingata ja eksisteerida. Ma tahan surra, sest kõik teevad mulle haiget, aga ma ei saa, sest ma ei taha teistele haiget teha. See on mõte mille najal ma hingan ja olen. 

Kutsekas käisin siis ma olin alati imeliku stiiliga. Ma hoidsin pidevalt omaette ja ei suhelnud praktiliselt kellekiga. Mind isegi ei märgatud. Ma olin nähtamatu. Ma kõndisin kooli peal ringi, tundes kõigi ebameeldivaid pilke oma seljal. Ma isegi kujutasin nende lauseid peas ette, kujutasin, kuidas kõik räägivad, et ta nii kole ja paks.... keegi ei tahaks teda... keegi ei vääri teda... ta on nii kole... mustad silma alused... naguinii käis kaklemas või teeb narkotsi.,,, iuu kes tahaks narkarit, nad nii jubedad ju... Tegelikult, miks mul on tumedad silma alused ongi see, et ma ei maga öösiti või siis ma lihtsalt pidevalt nutan ja tahan omaette olla. Keegi ei mõistaks seda, keegi ei saaks aru must, kes tahaks muga üldse suhelda, ma nii kole ju. Okse tuleb peale kui peeglist mööda kõnnin. Ma isegi ei söö eriti, sest tahan olla nagu kõik teised, kes on jumala ilusa kehaga ja on jumala ilusad. Tahaks olla nagu animetes tegelased, ilusad peenikesed... ja siis olen mina, kes on jumala kole ja paks. 

Kohutav mõelda, et sellest ilusast elurõõmus tüdrukust on saanud selline masetseja. Ma ei saa aru mis inimestel viga on, kui nad ütlevad depresiooni kallal piinlevale inimesele, et lihtsalt lõpeta muretsemine ja mõtle positiivselt. See teeb sama välja kui sa ütled suhkruhaigele, et lõpeta süstimine. See asi ei käi nii lihtsalt. Sellega näevad paljud vaeva ja aastas teevad tuhanded inimesed enesetapu sellepärast. Kõik hoolivad alles siis kui on liiga hilja. 

Ära ütle mulle, et sul on tepresioon, sest sa muutud kuravks vahepeal.

Ära ütle, et sul on unehäired, sest sa ei maganud paar ööd.

Ära ütle, et sul on ssöömis häired, sest sa ei söönud paari einet päevas.

Ära ütle, et sa oled pibolaarne, sest sul tujumuutsed päevade ajal.

Ära ütle, et sul on ängistus, sest sa muutud närviliseks enne eksamit. 

Ära ütle, et sa muutud hüperaktiivseks, sest sul tulen energia hoog vahepeal.

Ära ütle, et sa oled opsesiiv, sest sulle meeldib peale söömist käsi pesta. 

Ära ütle, et sa saad enese vigastajast aru, sest sa lõikasid põlve, et kehalisest välja saada.

Ära ütle, et sa ka oled suidsiidne, sest sa sureksid pigem, et mitte ilma jääda kontserdidest.

Lihtsalt... ÄRA ÜTLE!!!

Depresioon on siis kui sa ei hooli mitte millestki ega kellestki. Ängistus on siis, kui sa hoolid liiga palju kõigest.  Mõlemad korraga on nagu elav põrgu!!! 

Ma lõpuks andsin alla, pillasin võltsnaeratuse, just siis kui pisar mööda mu põske alla voolas ja ma sosistasin endale, et ma ei suuda enam jätkata. 

Nii palju mu masendavast ja ebareaalsest elust...

Järgmise korrani... 

NÄGEMIST!!

MINA ISE!!!

Ma olen tüdruk, kes istub koolis pidevalt üksi, ei räägi kellekiga ja on koguaeg omaette. Ma olen nähtamatu ning keegi ei pane mind tähele, aga mind ei huvita. Ma käin pidevalt lõunal üksi söömas. Keegi ei märka mind, keegi ei tea minu lugu, keegi ei tea mind.

Ma olen kangekaelne. Ma vihkan, kui mind puutatakse ja ma vihkan paljusid inimesi. Mu juuksed on musta värvi nagu ka mu süda, mida ma tahan, et inimesed arvaksid. Mõndade inimeste silmis olen ma koletis, kes tuleb mitmel kujul ja mõned koletised polegi koletised. Vahepeal koletised on haldjad kes kardavad armastust.  Vahepeal on nemad need, kes vajavad kõigerohkem armastust. 

Ma eeldan, et paljudega on nii juhtunud, et armuvad oma parimasse sõpra. Neist saab paar ja nad on mailma õnnelikumad inimesed. Ma eeldan, et paljud teavad seda tunned. Mina mitte. Ma olen endale paksu seina ümber ehitanud, et hoiduda armastusest ja selle mõjust inimese organismile. Minu ainsaks lohutuseks on bändid, kes ei ole tavalised bändid vaid ma tunnen, et nad on pere mulle, sest nende laulud panevad mind paremini tundma ennast. Nad kõik on sama läbi elanud mis minagi. Paljud on võitlend depresiooniga ja ma võitlen siiani, sest kui nemad said hakkama, saan ka mina.

Põhimõtteliselt on see minu elu. Mind samamoodi kiusati koolis ja mõnitati. Mu vanemad ei teinud must välja. Mu ainsaks lohutuseks oligi, uni, kus ma nägin pidevalt midagi taolist unes. Ma olen alati olnud hüljatud laps. Videos tüdrukul, tekkisid une häired, sama oli ka minuga, aga ma ei söönud unerohtu, sest mul ei olnud siukest võimalust. Ma ei maganud, ega söönud, ma isegi ei tea mis ma tegin.
Ma saan kõigega hakkama ja olen see kes ma olen.


Selleks korraks siis jälle kõik.
Hoidke kõva.
Tsauuu!!!

Minu elu mõne minutiga

Ma olen inimene kes suudab alati kõik võssa keerata. Ma võitlen debresiooniga, kurbusega, paanika hoogudega, ma nutan õhtuti magama ennast... ma pole kunagi kellegi valik... ma pole isegi kellegi teine valik... kui ausalt võtta siis kes tahaks lõdvapüksikummiga värdjat paksu lehma? Keegi... ja just selle pärast ma lükkan inimesed endast eemale... mul pole vaja kedagi... ma olen ise enda inimene ja saan ka ise endaga hakkama.
On päevi kus ma ei taha mitte kui kedagi näha. On hetki kus ma keset suurt naeru lihtsalt lõpetan naeru ja vaikin. On hetki kus ma tahan lihtsalt alla anda ja surra... jätta kõigiga hüvasti... lahkuda ja mitte kunagi tagasi tulla... On hetki kus ma löön kõigele käega ja teen näo, et mind ei huvita, aga sügaval sisimas tahaks elu eest karjuda ja nutta. On hetki kus ma olen täiesti mina ise... kus keegi ei saa öelda mida ma teha ei tohi, sest ma naguinii ei kuula neid.
Selline ma olen ja selliseks ma ka jään. Keegi reaalselt mitte keegi ei saa mind keelata ega tagasi hoida, sest selline ma olen ja selliseks ma ka jään, vahet pole kas see meeldib teistele või mitte. Ma olen siin ja praegu, ma olen mina ise, ma olen Tea Paavel. Mind ei huvita teiste arvamus, aga need kes mulle haiget teevad saavad 10ne kordselt tagasi. Nii on lood ja jäävad ka olema.

Hüvasti Eestimaa rahvas!!!
Olge tublid ilma minuta, nii on kõigile parem, kui mind enam pole!!!
HÜVASTI!!!!

Debresioon

Igal hommikul ma mõtlen, et kas on üldse mõtet tõusta. Naguinii kellekil mind vaja pole. Mis põhimõtet on jätkata kui kõik selja keeravad ja minema jalutavad.

Igal hommikul on sama rutiin. Ärgates panen ette maski, et keegi ei näeks kui katki, kui kurb, kui masendunud ma tegelikult olen. Naljatan, naeran, lõbutsen, sest ma ei taha, et keegi ei peaks tundma seda mida ma tegelikult ka läbi elan. Me oleme kõik siia ilma loodud eesmärgiga, aga enese piinamine ja surm pole lahendused. Need on kõige ju edamad asjad mida keegi suudab teha ja korda saata üldse. Ma olen võitleja ja kuna olen siiani hakkama saanud, saan ka edaspidi. Saagu mis saab, aga ma ei anna alla, kuigi tihtipeale on selline tunne, et ei suuda enam, lihtsam oleks nuga kätte ja asi laheneb... Ei.. Ei see pole lahendus... See on kõige jubedam mida keegi üldse teha saab. Ma olen ise ka ennast lõikund... Õnneks pole viimased korrad kätele nii hulle arme jätnud mis esimesed lõikehaavadest alles jäid. 

Meil kõigil on omad saladused, omad probleemid, omad kahtlused, omad arvamused... Sellegi poolest pole mõtet jätta kõike selja taha. Minu iidolitel on olnud omad põhjused ja mured, aga nemad on siiani hakkama saanud siis miks ei peaks ma?

Kõik teevad oma elus vigu, aga see ei anna veel põhjust elu elamata jätta. Elu on kink mida elame vaid korra. Seda tuleb iga hetk nautida, sest keegi meisg ei tea kaua me siin olla saame... Meile pole öeldud kindlaid surma kuupäevi. Me saame kõigeka hakkama. Mis meile tee peale ette ka ei satuks, olgu taevas nii tume kui tahes, elu on väärt elamist.

Väiksena kartsin äikese torme, aga nüüd kus ma vanem olen, saan aru, et müristamine on rahuldav, kuna ka loodus peab vahepeal karjuma ja ennast välja elama. Kõik mida ma väiksena tegin, tundus nii rõõmus, aga nüüd pole tuju isegi välja minna päeval, kui selleks just kohustutst pole. 

Ma siiani võitlen enesehinnangu probleemidega, aga ma olen sellest juba enam jaolt välja tulnud. Ma olen hakkand korralikult sööma ja mis põhine kõike sööma. Kõike saab ravida kui aind tahta ja soovida. Ainsad millest tuleb veel jagu saada ongi debresioon ja paanika hood. Neid ei sooviks ka oma kõige hullemale vaenlasele, sest ma tean kui raske on nendega võidelda, tean kui raske on ennast igal hommikul sundida voodist tõusma, tean kui raske on korralikult sööma hakkamine.... ma tean kui raske see elu on, aga ma olen endiselt siin ja see on põhiline. Elu tuleb hoida, sest mine võta kinni... äkki mind homme pole enam siin... Ma pole alla andnud... kellekil pole seda õigust. 

ELA ELU NII, NAGU SA SUREKSID HOMME!!! 

Selleks korraks jälle kõik... 

Olge tublid.... 

Võidelge oma elu pärast....

ÄRGE ANDKE ALLA!!

BYE!!BYE!!

Järgmise korrani;) !!

Debresioon

Paljud arvavad, et debresioon on pikad varukad, kurb meel ja ükskõikne pilk. See võib ka olla pikad sügavad naerud ja elust rõõmu tundmine. Paljud inimesed ei näita seda välja, sest nad ei taha teisi muretsema panna. Minu üks miinus on see, et ma ei räägi teistele oma muredest ja probleemidest. Ma hoian seda kõike endas, aga kui ma ükskord plahvatan siis ikka korralikult. Ma võin ennast mitmeks päevaks välismaailmast välja lülitada. Vahest on asi nii hull, et ma isegi ei taha voodist tõusta, sest see tundub nii vaevaline ja raske.
Mul on siiani enesehinnanguga probleeme, kuigi mul pole häda midagi. Tihtipeale ei taha ma eriti süüagi, sest ma tunnen kuidas see mind järjest paksemaks teeb. See pole tõsi, paljud ütlevad mulle seda, aga ma ise ei taha sellest aru saada. Ma võitlen sellega, aga mõned päevad on sellised, et taevas paistab päike, aga minu jaoks on ikka ilm pilves ja kole. Ma ei suuda naeratada, aga inimeste juuresolekul panen ette maski, kust keegi minu tõelist palet läbi ei näe.
Kirjutan siia ka ühe inglis keelse luuletuse:

The silent tears, and empty fears. The 

face is worn, it shows the years. Who´s

face is this, the face of pain, the face

that´s pale, as pure cocaine.

The silent stares, and empty glares. The

eyes are blank, it shows the ware.

Who´s eyes are these, the eyes of death,

the eyes are potent, as crystal

meth.

The silent cries, and empty glares. The

mounth is closed, it shows the lies.

Who´s mouth is this, the mouth of you, 

the mouth unvoiced, like the drug

called truth.

( E.K.W)

Öeldakse, et inimene, kes praegu kõiki vihkab, armastas kunagi kedagi kogu südamest. See on kurb, aga tõsi. Kõige rohkem ajavad mind närvi, meigi videod, kus tehakse mingi suht krõhva tsikita super ilusaks, see on põhjus, miks mul on usaldus probleemid. 

Natuke lõbusamatest teemadest kahm. Ma ei saa inimestest aru, kes mesenseris loevad su sõnumi läbi, aga ei vasta. See on nagu ma näen aknast, et sa oled uksetaga ja külmetad, aga ma ei vasta sulle. Ma näen ju, et sa lugesid selle läbi. Teisisõnu selle nimi on ignomine. Ma teen seda pidevalt, eriti siis kui mul pole tuju mitte kellekiga rääkida. 

Igatahes, kui keegi tahab oma debresioonist lahti saada, tuleb lihtsalt positiivselt mõelda. Selleks ei pea kohe psüholoogide juurde jooksma, kes kuulavad sind ja siis kirjutavad terve peode kaupa tablakaid välja. Uskuge mind, see pole lahendus. Kui tahad sellest võitu saada siis pead ise ka võitlema, ei saa teiste peale lootma jääda. ma võitlen üle 12-st aasta juba debresiooniga. Tihti peale on tunne olnud, et nüüd aitab... ma lõpetan selle kõik... ainult üks vale liigutus ja õudusunenägu saab läbi. Ma ei anna nii lihtsalt alla. Saagu mis saab, juhtugu mis juhtub, aga mina ilma võitlusetta alla ei anna. Ma pean tugev olema, juba teiste pärast, aga eelkõige enda pärast. Ma saan jagu sellest, kuigi mu käel on armid. Need häirivad natuke, aga neid ei saa ka panna kaduma lambist. 

Selleks korraks kõik, 

TSAUKA KÕIGILE!!!

NB! Ära anna alla, mis ka ei saaks. Sa tuled sellest välja, ei tohi alla anda. Küll kõik näevad, et asi paraneb ja ühel ilusal päeval, näevad ka kõik võitlejad, et nad on taas õnnelikud ja elurõõmu täis. Nad näevad taas päikest säramas nii nagu kunagi varem, päev on valgust täis, muru on rohelisem ja elu on taas elamist väärt.

Debresioon

Ma vahest mõtlen, et kas on üldse mõtet jätkata. Mõned päevad on nii jubedad, et ei taha isegi voodist tõusta. Alati kui keegi küsib, mis on, siis ajan näo naerule ja ütlen, et kõik on korras. 
Ma võitlen debresiooniga juba päris mitu aastat, aga mitte keegi ei tea sellest midagi. Nii on muidugi kõige parem. Öeldakse, et inimene kes hoiab alati teiste tuju üleval, see inimene on üksik sügaval sisimas. Teine ütlus on muidugi selline, et inimene kes naerab isegi kõige lollimate naljade üle, see inimene on kurb sisimas.
Kirjutan ka siia vahepeal toimuvat, alustan sellega, et natuke üle kahe kuu olen juba vabaema juures olnud. Leidsin siit ühe poisi, kes mulle tõsiselt meeldis... siiani meeldib, aga nagu alati suutsin selle ka oma tujutsemistega kihva keerata. Ma ei nuta selle pärast, aga haiget teeb ikka ja meeleolu ajab kurvaks. Ma ei tea, kas ma olen piisavalt tugev, et mitte nutta või siis mul pole enam pisaraid mida nutta. Mängisin siis üks õhtu papsi ja vennaga maja ees viite miinust, nagu alati üritas paps mind mängust välja süüa, aga lõpp tulemus oli see, et ta ise kaotas, kuigi mul oli juba kolm või neli miinust all. Tore on isaga aega veeta, kuigi ta kiusab natuke, aga selle eest on lõbus. Pekki küll... vetsu häda tuli, käsi hakkas ka valutama jälle, aga voodis on nii hea pehme olla. Kohe üldse ei viitsi siit püsti ajada :). 
Sellega lõpetan jälle,
Tsaukaaaaaaa... :D:D!!!!