Nii palju mu positiivsetest mõtetest ja olekust. Ma ei suuda enam teeselda, kui lõbus ja positiivne ma olen. Tegelikult ma olen masendunud ja kurb ja ennast vihkav.
Nädalavahetusel käis mul noorem õde maal ja lõhkus mu telefoni ära ja siis teeb veel õinsat, kukununnu nägu kõigile, et tema on kannatanu. Tegelikult tema alustab neid tülisid ja kaklusi. Täna käratas mulle, et ma olen Tartu kõige suurem lits ja mida iganes veel. Vaataks ennast... Endal rohkem mehi voodist läbi käinud kui mul.
Tegelikult see ei teinudki nii palju haiget kui ta käratas mulle, et ma võiks ennast ära tappa... Võib-olla ma teengi seda, aga kust tema seda teadma peaks. Käratas, et ma võin ennast uuesti nüüd kõikuma hakkata. Hakkangi ja ma ei kahetse ka seda.
See maailm on lihtsalt nii õel ja jube paik. Ma ei taha siin rohkem olla. Käige kõik kuradile... Mul pole mitte kui kedagi siia ilma vaja... Saan ise hakkama... Ehk siis see on mu viimane blogi ja ma ei kirjuta siia enam kunagi... Sajonara minna!!! Take care... Hüvasti...
No comments:
Post a Comment