Life is hard!!

Ma olen viimasel ajal koguaeg väsind. Ma isegi ei tea millest see tuleb, aga koguaeg tahaks ainult pikali olla ja magada. Hommikuti ei taha isegi voodist püsti tulla. Mul läheb pooltundi vahest isegi tund kaks ennem kui suudan jalad alla ajada.
Mul on viimasel ajal rinnus krambid hullemaks läinud. Täna läksin bussipeale, et kooli minna. Olin sõna otseses mõttes kõveras. Nii valus oli. Arsti juurde ma ka ei lähe, sest kardan kõige hullemat. Ma ei tea mis minuga toimub, aga kui aus olla siis ma ei taha ka teada. Mida vähem ma tean seda parem on.
Miks on alati nii, et kui mulle keegi meeldib, siis suudab miski ikka kõik ära rikkuda. Elu läheb edasi. Ma ei tohi alla anda, kuigi tean, et lõpetan oma elu ise. See ei pruugi olla täna või homme või isegi aasta pärast, aga ma teen endale otsa peale.  Kõige hullem on see, et kui oled juba korra ennast lõikund siis ei saa sa sellest nii lihtsalt lahti. Ma tean, sest ma olen mitu korda luband, et ma ei tee seda, aga ikkagi teen. Ikka ja jälle ma langen liiga sügavasse masendusse ja minu jaoks alatihti pole muud pääsu ja ma lõigun, kuigi mitte nii kõvasti, et mingid armid jääksid näha, aga ma lõigun endiselt ja tihti peale ma ei suuda isegi ei öelda, kui nuga juba sees ja verd tuleb.
Ta ütleb, et kõik on korras, kuigi tegelikult ta läheb hulluks sisimas. Ta ütleb, et ta tunneb end hästi, kuigi tegelikult ta tahaks nutta. Ta ütleb, et see pole midagi, aga tegelikult on palju. Ta ütleb, et kõik on okei, aga tegelikult pole.
Ära ole kindel mis sulle öeldakse kurva, katkise, masendunud, suidsiidse inimese poolt, sest see ei pruugi olla alati tõsi. Jah ta võib öelda, et kõik on korras, jah ta võib öelda, et taga pole midagi viga, jah ta võib öelda, et ta saab hakkama. Alatihti me hindame inimeste seisukohti valesti. Me ei pruugi näha või aru saada kõigest mis meiega toimub, aga me peame olema tugevad. Mitte ainult ise endale vaid ka oma lähedaste heaks.

Selleks korraks taas kõik!
Byeeee!!