Ma vahest mõtlen, et kas on üldse mõtet jätkata. Mõned päevad on nii jubedad, et ei taha isegi voodist tõusta. Alati kui keegi küsib, mis on, siis ajan näo naerule ja ütlen, et kõik on korras.
Ma võitlen debresiooniga juba päris mitu aastat, aga mitte keegi ei tea sellest midagi. Nii on muidugi kõige parem. Öeldakse, et inimene kes hoiab alati teiste tuju üleval, see inimene on üksik sügaval sisimas. Teine ütlus on muidugi selline, et inimene kes naerab isegi kõige lollimate naljade üle, see inimene on kurb sisimas.
Kirjutan ka siia vahepeal toimuvat, alustan sellega, et natuke üle kahe kuu olen juba vabaema juures olnud. Leidsin siit ühe poisi, kes mulle tõsiselt meeldis... siiani meeldib, aga nagu alati suutsin selle ka oma tujutsemistega kihva keerata. Ma ei nuta selle pärast, aga haiget teeb ikka ja meeleolu ajab kurvaks. Ma ei tea, kas ma olen piisavalt tugev, et mitte nutta või siis mul pole enam pisaraid mida nutta. Mängisin siis üks õhtu papsi ja vennaga maja ees viite miinust, nagu alati üritas paps mind mängust välja süüa, aga lõpp tulemus oli see, et ta ise kaotas, kuigi mul oli juba kolm või neli miinust all. Tore on isaga aega veeta, kuigi ta kiusab natuke, aga selle eest on lõbus. Pekki küll... vetsu häda tuli, käsi hakkas ka valutama jälle, aga voodis on nii hea pehme olla. Kohe üldse ei viitsi siit püsti ajada :).
Sellega lõpetan jälle,
Tsaukaaaaaaa... :D:D!!!!
No comments:
Post a Comment