Igal hommikul on sama rutiin. Ärgates panen ette maski, et keegi ei näeks kui katki, kui kurb, kui masendunud ma tegelikult olen. Naljatan, naeran, lõbutsen, sest ma ei taha, et keegi ei peaks tundma seda mida ma tegelikult ka läbi elan. Me oleme kõik siia ilma loodud eesmärgiga, aga enese piinamine ja surm pole lahendused. Need on kõige ju edamad asjad mida keegi suudab teha ja korda saata üldse. Ma olen võitleja ja kuna olen siiani hakkama saanud, saan ka edaspidi. Saagu mis saab, aga ma ei anna alla, kuigi tihtipeale on selline tunne, et ei suuda enam, lihtsam oleks nuga kätte ja asi laheneb... Ei.. Ei see pole lahendus... See on kõige jubedam mida keegi üldse teha saab. Ma olen ise ka ennast lõikund... Õnneks pole viimased korrad kätele nii hulle arme jätnud mis esimesed lõikehaavadest alles jäid.
Meil kõigil on omad saladused, omad probleemid, omad kahtlused, omad arvamused... Sellegi poolest pole mõtet jätta kõike selja taha. Minu iidolitel on olnud omad põhjused ja mured, aga nemad on siiani hakkama saanud siis miks ei peaks ma?
Kõik teevad oma elus vigu, aga see ei anna veel põhjust elu elamata jätta. Elu on kink mida elame vaid korra. Seda tuleb iga hetk nautida, sest keegi meisg ei tea kaua me siin olla saame... Meile pole öeldud kindlaid surma kuupäevi. Me saame kõigeka hakkama. Mis meile tee peale ette ka ei satuks, olgu taevas nii tume kui tahes, elu on väärt elamist.
Väiksena kartsin äikese torme, aga nüüd kus ma vanem olen, saan aru, et müristamine on rahuldav, kuna ka loodus peab vahepeal karjuma ja ennast välja elama. Kõik mida ma väiksena tegin, tundus nii rõõmus, aga nüüd pole tuju isegi välja minna päeval, kui selleks just kohustutst pole.
Ma siiani võitlen enesehinnangu probleemidega, aga ma olen sellest juba enam jaolt välja tulnud. Ma olen hakkand korralikult sööma ja mis põhine kõike sööma. Kõike saab ravida kui aind tahta ja soovida. Ainsad millest tuleb veel jagu saada ongi debresioon ja paanika hood. Neid ei sooviks ka oma kõige hullemale vaenlasele, sest ma tean kui raske on nendega võidelda, tean kui raske on ennast igal hommikul sundida voodist tõusma, tean kui raske on korralikult sööma hakkamine.... ma tean kui raske see elu on, aga ma olen endiselt siin ja see on põhiline. Elu tuleb hoida, sest mine võta kinni... äkki mind homme pole enam siin... Ma pole alla andnud... kellekil pole seda õigust.
ELA ELU NII, NAGU SA SUREKSID HOMME!!!
Selleks korraks jälle kõik...
Olge tublid....
Võidelge oma elu pärast....
ÄRGE ANDKE ALLA!!
BYE!!BYE!!
Järgmise korrani;) !!
No comments:
Post a Comment