MINA ISE!!!

Ma olen tüdruk, kes istub koolis pidevalt üksi, ei räägi kellekiga ja on koguaeg omaette. Ma olen nähtamatu ning keegi ei pane mind tähele, aga mind ei huvita. Ma käin pidevalt lõunal üksi söömas. Keegi ei märka mind, keegi ei tea minu lugu, keegi ei tea mind.

Ma olen kangekaelne. Ma vihkan, kui mind puutatakse ja ma vihkan paljusid inimesi. Mu juuksed on musta värvi nagu ka mu süda, mida ma tahan, et inimesed arvaksid. Mõndade inimeste silmis olen ma koletis, kes tuleb mitmel kujul ja mõned koletised polegi koletised. Vahepeal koletised on haldjad kes kardavad armastust.  Vahepeal on nemad need, kes vajavad kõigerohkem armastust. 

Ma eeldan, et paljudega on nii juhtunud, et armuvad oma parimasse sõpra. Neist saab paar ja nad on mailma õnnelikumad inimesed. Ma eeldan, et paljud teavad seda tunned. Mina mitte. Ma olen endale paksu seina ümber ehitanud, et hoiduda armastusest ja selle mõjust inimese organismile. Minu ainsaks lohutuseks on bändid, kes ei ole tavalised bändid vaid ma tunnen, et nad on pere mulle, sest nende laulud panevad mind paremini tundma ennast. Nad kõik on sama läbi elanud mis minagi. Paljud on võitlend depresiooniga ja ma võitlen siiani, sest kui nemad said hakkama, saan ka mina.

Põhimõtteliselt on see minu elu. Mind samamoodi kiusati koolis ja mõnitati. Mu vanemad ei teinud must välja. Mu ainsaks lohutuseks oligi, uni, kus ma nägin pidevalt midagi taolist unes. Ma olen alati olnud hüljatud laps. Videos tüdrukul, tekkisid une häired, sama oli ka minuga, aga ma ei söönud unerohtu, sest mul ei olnud siukest võimalust. Ma ei maganud, ega söönud, ma isegi ei tea mis ma tegin.
Ma saan kõigega hakkama ja olen see kes ma olen.


Selleks korraks siis jälle kõik.
Hoidke kõva.
Tsauuu!!!