Ma isegi ei tea enam mida kirjutada siia. Nagu nii keegi ei loe seda savi ju. Nagu pooled juba teavad siis ma otsustasin oma sisemise mina lõpuks ometi välja lasta, aga asi ei paranenud sellegi poolest.... Ma endiselt võitlen, ma olen endiselt valesti mõistetav, ma siiani hingan, aga pole kindel, et olen endiselt elus. Ma varjan enda kurbi tundeid, oma kurbi ära nutetud silmi. Poleks elusees uskunud, et olen nii osav oma tunnete ja oleku varjamises. Kõik, kes mind näevad, näevad mind sellisena nagu ma tahan, et nad mind näeks, aga tegelikult sisimas ma tahaksin kaduda ja mitte kunagi tagasi tulla. Ma sean endale eesmärke, aga pole kindel, et suudan need ka täita. Kui aus olla siis keegi ei tea mind sellisena nagu ma tegelikult ka olen. Mis vahet sel enam on... mind nagu nii pole enam kauaks. Ma tunnen, kuidas ma igapäevaga järjest nõrgemaks jään ja keegi ei saa seda takistada. Keegi ei oskagi seda takistada. Mu elul pole nagu nii mingit tulevikku, miks ma peaks veel üritama... miks ma peaks edasi pingutama, miks ma üldse siia jõledasse maailma sattusin.
Ma olin kõigest kolm, kui kaotasin oma lemmik onu... ta tähendas minu jaoks kõike. Enne tema surma olin armas väike blond tüdruk kes koguaeg hoidis naeratust suul, ma olin alati heas tujus, ma koguaeg laulsin. Peale tema surma muutus kõik. Ma muutusin täielikult. Ma ei laulnud enam, kartsin suure pundi ees esineda, ma muutusin süngeks. Keegi muidugi ei mõistaks, kui neile sellest nüüd rääkida, aga on inimesi, kes teatmata sellest endiselt on minu kõrval ja üritavad mind aitata, aga teate tõde? Seda ei saa ravida, On ütlus, et aeg parandab kõik haavad, aga on asju, mida keegi ei tea, et armid jäävad. Jah ma olen siin.... jah ma hingan... aga sügaval sisimas ma olen juba ammu surnud. Minu jaoks on valu kui tundetu emotsioon. Ma ei tunne siukest asja ja ma kardan inimesi enda ellu vastu võtta, sest kardan, kardan, et kõik lahkuvad sõnagi ütlematta.
Uskumatu... koguaeg, kui blogi kirjuta, muutub see aina masendavamaks... ja küllap ma seda olen kah. Mu elul pole tähtsust. Võin üks kõik kellega kihla vedada, et nad isegi ei nutaks, kui mind enam poleks. Uskumatu, kuidas valu suudab inimesi muuta ja küllap sellest ma ka õppisin, et ei tohi usaldada kõike ja kõiki. Tuleb hoida asju ka enda teada.
Ma tean ette ära, et lõpetan üksi, sest kes tahaks minusugust paksu, Kes tahaks endale koletat tüdrukut, kõverjalgset lehma? Keegi ja küllap ma sellejärgi ka otsustasin, et olen elu lõpun... nii palju kui mulle antud on... nii kaua olen üksi. Igapäev muutub aina raskemaks, igapäev on järjest raskem veenda ennast voodist püsti tulema, igapäev võitlen ühtede ja samade deemonitega. On päevi, kus võidavad nemad ja on päevi, kus võidan mina. Iga päev toob ette uued katsumused, igapäev on erinev teisest, keegi ei tea mis toob meil homne päev. Kui mul oleks valida kahe asja vahel: kuna ma suren või mis moodi ma suren, siis ilmselgelt valiksin mis moodi ma suren, sest kui ma teaks kuna ma suren siis see oleks lihtsalt masendav ja ma ei tahakski elada üldse. kes meist tahaks siis elada. Keegi, keegi meist ei saaks elada.
Miks kõik mõtlevad, et emod on mingid halvad inimesed, kuigi tegelikult on nad samasugused inimesed nagu iga teine. Nad on lihtsalt kannatada saanud ja vaatavad elu teise pilguga üldse. Kui ma postitasin pildi, et hakkan emoks siis hakkasin räigelt heiti saama. Ma ei saa aru, miks, sest nagu see on minu elu ja ma ise otsustan, mis moodi ma seda elan ja mis moodi ma jätkata tahan seda imelikku mõtetut elu. Kui aus olla siis me kõik läheme läbi samast maailmast, võitleme samade asjadega, lihtsalt on erinevad levelid ja erinevad deemonid. Keegi ei saa aru miks me üldse siin oleme, Milleks meid üldse vaja on või miks ei võiks üldse inimesi olla.
Emoks hakkamine pole elu etapp see on inimese enda küsimus. Minu arust nende lauludes on palju suurem sõnum, kui kusagil teises laulus üldse kokku on. Nende armastus laulud on rohkem väärt, kui miski muu siin elus minu jaoks. Ma elan ja hingan muusika najal. Poleks muusikat, poleks ka mind. Muusika paneb maailma minu jaoks ringi käima ja kui see ei käiks ringi ei oleks ka mind. Ma saan läbi muusika teada, kes kus mida tunneb ja miks ta endiselt siin on. Mu elul pole mõtet. Tahaks ära siit, aga miski hoiab must kinni.
Teate miks on oma deemonitest nii raske lahti saada? Nad hoiavad mind siis, kui keegi teine mind ei hoia. Kui ma ööse pimedas nurgas nutan, kes mind siis hoiab, kes mulle siis toeks on, kui kedagi teist silmapiiril pole? Niigi raske on hingata ja eksisteerida. Ma tahan surra, sest kõik teevad mulle haiget, aga ma ei saa, sest ma ei taha teistele haiget teha. See on mõte mille najal ma hingan ja olen.
Kutsekas käisin siis ma olin alati imeliku stiiliga. Ma hoidsin pidevalt omaette ja ei suhelnud praktiliselt kellekiga. Mind isegi ei märgatud. Ma olin nähtamatu. Ma kõndisin kooli peal ringi, tundes kõigi ebameeldivaid pilke oma seljal. Ma isegi kujutasin nende lauseid peas ette, kujutasin, kuidas kõik räägivad, et ta nii kole ja paks.... keegi ei tahaks teda... keegi ei vääri teda... ta on nii kole... mustad silma alused... naguinii käis kaklemas või teeb narkotsi.,,, iuu kes tahaks narkarit, nad nii jubedad ju... Tegelikult, miks mul on tumedad silma alused ongi see, et ma ei maga öösiti või siis ma lihtsalt pidevalt nutan ja tahan omaette olla. Keegi ei mõistaks seda, keegi ei saaks aru must, kes tahaks muga üldse suhelda, ma nii kole ju. Okse tuleb peale kui peeglist mööda kõnnin. Ma isegi ei söö eriti, sest tahan olla nagu kõik teised, kes on jumala ilusa kehaga ja on jumala ilusad. Tahaks olla nagu animetes tegelased, ilusad peenikesed... ja siis olen mina, kes on jumala kole ja paks.
Kohutav mõelda, et sellest ilusast elurõõmus tüdrukust on saanud selline masetseja. Ma ei saa aru mis inimestel viga on, kui nad ütlevad depresiooni kallal piinlevale inimesele, et lihtsalt lõpeta muretsemine ja mõtle positiivselt. See teeb sama välja kui sa ütled suhkruhaigele, et lõpeta süstimine. See asi ei käi nii lihtsalt. Sellega näevad paljud vaeva ja aastas teevad tuhanded inimesed enesetapu sellepärast. Kõik hoolivad alles siis kui on liiga hilja.
Ära ütle mulle, et sul on tepresioon, sest sa muutud kuravks vahepeal.
Ära ütle, et sul on unehäired, sest sa ei maganud paar ööd.
Ära ütle, et sul on ssöömis häired, sest sa ei söönud paari einet päevas.
Ära ütle, et sa oled pibolaarne, sest sul tujumuutsed päevade ajal.
Ära ütle, et sul on ängistus, sest sa muutud närviliseks enne eksamit.
Ära ütle, et sa muutud hüperaktiivseks, sest sul tulen energia hoog vahepeal.
Ära ütle, et sa oled opsesiiv, sest sulle meeldib peale söömist käsi pesta.
Ära ütle, et sa saad enese vigastajast aru, sest sa lõikasid põlve, et kehalisest välja saada.
Ära ütle, et sa ka oled suidsiidne, sest sa sureksid pigem, et mitte ilma jääda kontserdidest.
Lihtsalt... ÄRA ÜTLE!!!
Depresioon on siis kui sa ei hooli mitte millestki ega kellestki. Ängistus on siis, kui sa hoolid liiga palju kõigest. Mõlemad korraga on nagu elav põrgu!!!
Ma lõpuks andsin alla, pillasin võltsnaeratuse, just siis kui pisar mööda mu põske alla voolas ja ma sosistasin endale, et ma ei suuda enam jätkata.
Nii palju mu masendavast ja ebareaalsest elust...
Järgmise korrani...
NÄGEMIST!!
No comments:
Post a Comment