Sajonara!!!

Miks on alati nii, et kui tunned tibakestki õnne endas siis miski ikka rikub selle ära. Mu tervis, suhted ja elu muutub iga hetkega aina masendavamaks. Mu depresioonid, ängitsus hood, unehäired ja söömis häired lähevad aina hullemaks. Ma tunnen kuidas kõik lihtsalt peapeale kukub. Miks kogu see koorem peab just minu õlul olema? See pole loogiline ega ka normaalne... See pole juba ammu normaalne olnud. Mul pole lapsepõlve ka olnud, sest pidin juba noores eas suureks kasvama, et oma õdede ja vendade eest hoolitsema. Teate kes on inimene, kellel pole lapsepõlve olnud? Kes teaks? Siukest inimest ei eksisteeri enam kaugeltki mitte, sest tavaliselt nad tappavad ennast ära, et mitte selle koormusega enam edasi elada. Kui aus olla siis mul on kõik juba ära plaanutud, kus ja kuidas ja mis moodi. Ma ei tohi sellet kellegile rääkida, ega ka mainida, sest siis see ei õnnestuks.
Mõelda vaid ma olen oma eksist juba aasta ja pea kaks kuud lahus olnud ja ma olen tast peaaegu juba üle saanud. Tunded tema vastu mis alles mõni aeg tagasi olid suured ja romantilised. Neist on alles vaid viha ja raev, sest nagu kes annab korvi kohe peale kingi kätte saamist. Keegi, pkski normaalne inimene ei teeks nii.
Mõelda vaid, et ma muutsin ennast just tema pärast ja ta tegi mulle nii. Haige inimene. Kui nii edasi läheb siis ma olengi tast lõplikult üle. Kaua ma nutan teda taga ja igatsen nagu lollakas. Õnneks ma saan iseendaga üksi hakkama ja ma ei vaja kedagi enda kõrvale. Mul on suur plaan Eestist üldse ära minna ja igaveseks, sest ma ei saa siin olla enam. Iga koht kuhu ma ka ei koliks, ikka mingi tee viib mind tagasi Tartu. Seega ma lähen siit võimalikult kaugele. See ei pruugi lähi kuudel juhtuda või aastatel, aga ära ma siit lähen. Seega olge mõnusad Eestimaa rahvas.