Why me?

Miks just mina pean olema see kannataja? Miks just mina pean iga õhtu valudes piinlema? Kas siis keegi ei näe kui raske mul on? Kas keegi ei saa aru kui väga ma tahan siit maailmast kaduda? Ma taham ära siit juba, tahan oma valust ja masendusest eemale saada. Kas siis keegi ei saa aru, et mulle appi ja toeks tulla. Ei! Kes mind ikka tahaks? Ajapikku kaovad kõik. Mul polegi kedagi vaja. Naguinii nutan üksi oma toas siis kui kõik magavad, keegi ei tule lohutama. Keegi ei tee väljagi sellest.
Milleks on loodud sõbrad? Sõbrad on loodud selleks, et nad ajapikku läheksid ära. Nad lähevad ilma sõnagi lausumatta, nad jättavad sind lihtsalt maha, oma minevikku, seljataha, keegi ei vaata oma seljataga olevaid inimesi. Miks nad peaks? Kõik kes seal on, on ju minevikus.
Minevikul on halb komme tagasi tulla. Kõik see valu, kannatused, piinad, masendus, mälestused lähedastest ja neist kes polnud eriti toredad. Kõik tuleb tagasi ja kui need tunded kõik koos sul sees plahvatavad siis sa jääd lihtsalt lakke või seina vaatama. See on hetk kus sa ei tunne midagi, korraks sul süda sureb. Ma tean, sest ma olen üks neist kannatajatest... Kõik tuleb tagasi... Kõik mälestused, head või halvad, vahest isegi kõik korraga. See on hetk, kus düda sureb korraks ja ma ei tunne midagi...

Seega jätan teie kõigiga hüvasti vist,
Oli tore, et mu bloggi pakkus huvi mõndadele ja teistele lihtsalt klatšimiseks ja maha tegemiseks.

Hüvasti!!
Sajonara!!
Goodbye!!
I will never forget you all!!!

In the end I'm the one that falls!!

Olge julged, ärge kartke, astuge oma hirmudele vastu ja ka neile kes teid mõnitavad, kiusavad, narrivad. Elu on palju paremat väärt kui see mis praegu toimub.

Ja ennem kui ma lõpetan, julgustuseks teile, kes kardavad oma grušši välja kutsuda, ärge kartke, minge juurde rääkige juttj, lõbutsege, võtta julgus kokku ja kutsu ta välja!! Hiljem võid seda väga rängalt kahetseda.

Seega ongi kõik. Olge ikka tublid edasi.
Byyyeee....!!!!