Hello..!!!

Pole ammu kirjutand siia. Mul läheb hästi, võib öelda, et super hästi  isegi. Depresioon, ängitsus ja suidsiidsed mõtted vähenevad. Mis on lausa hämmastav, sest ma olen juba harjund olema nendega. Unega kahjuks sama öelda ei oska, kohati halvenend, aga samas ka paremaks läinud. Ma mingil määrsl siiski magan, mitte küll korralikult, aga asi seegi. Tegelt kell suht hiline peaks sleepe minema, aga hui viitsin ju. Vara veel, tahaks midagi tarka teha, aga pole miskit, aju ka ei tooda raisk.. . On tõbras, aga noh mis ma ikka nutan.
Uurimus töö vajab tegemist, aga ma pole siiani otsustand mis teemaks võtta. Kas teha uurimustöö või siis praktiline töö? Oehh aga noh pean kiiremas korras välja mõtlema mis saab. Ei taha nagu kordamaga ka jääda uuesti.
Tühjus... Peas on tühjus. Mis küll teha, ei tea... Keegi ei tea vist...
Ei mul ei tule midagi rohkem!
Selleks korraks taaskord kõik siis..
Järgmise korrani!!!!
Byeeeee!!!!!

Why me?

Miks just mina pean olema see kannataja? Miks just mina pean iga õhtu valudes piinlema? Kas siis keegi ei näe kui raske mul on? Kas keegi ei saa aru kui väga ma tahan siit maailmast kaduda? Ma taham ära siit juba, tahan oma valust ja masendusest eemale saada. Kas siis keegi ei saa aru, et mulle appi ja toeks tulla. Ei! Kes mind ikka tahaks? Ajapikku kaovad kõik. Mul polegi kedagi vaja. Naguinii nutan üksi oma toas siis kui kõik magavad, keegi ei tule lohutama. Keegi ei tee väljagi sellest.
Milleks on loodud sõbrad? Sõbrad on loodud selleks, et nad ajapikku läheksid ära. Nad lähevad ilma sõnagi lausumatta, nad jättavad sind lihtsalt maha, oma minevikku, seljataha, keegi ei vaata oma seljataga olevaid inimesi. Miks nad peaks? Kõik kes seal on, on ju minevikus.
Minevikul on halb komme tagasi tulla. Kõik see valu, kannatused, piinad, masendus, mälestused lähedastest ja neist kes polnud eriti toredad. Kõik tuleb tagasi ja kui need tunded kõik koos sul sees plahvatavad siis sa jääd lihtsalt lakke või seina vaatama. See on hetk kus sa ei tunne midagi, korraks sul süda sureb. Ma tean, sest ma olen üks neist kannatajatest... Kõik tuleb tagasi... Kõik mälestused, head või halvad, vahest isegi kõik korraga. See on hetk, kus düda sureb korraks ja ma ei tunne midagi...

Seega jätan teie kõigiga hüvasti vist,
Oli tore, et mu bloggi pakkus huvi mõndadele ja teistele lihtsalt klatšimiseks ja maha tegemiseks.

Hüvasti!!
Sajonara!!
Goodbye!!
I will never forget you all!!!

In the end I'm the one that falls!!

Olge julged, ärge kartke, astuge oma hirmudele vastu ja ka neile kes teid mõnitavad, kiusavad, narrivad. Elu on palju paremat väärt kui see mis praegu toimub.

Ja ennem kui ma lõpetan, julgustuseks teile, kes kardavad oma grušši välja kutsuda, ärge kartke, minge juurde rääkige juttj, lõbutsege, võtta julgus kokku ja kutsu ta välja!! Hiljem võid seda väga rängalt kahetseda.

Seega ongi kõik. Olge ikka tublid edasi.
Byyyeee....!!!!

Sajonara!!!

Miks on alati nii, et kui tunned tibakestki õnne endas siis miski ikka rikub selle ära. Mu tervis, suhted ja elu muutub iga hetkega aina masendavamaks. Mu depresioonid, ängitsus hood, unehäired ja söömis häired lähevad aina hullemaks. Ma tunnen kuidas kõik lihtsalt peapeale kukub. Miks kogu see koorem peab just minu õlul olema? See pole loogiline ega ka normaalne... See pole juba ammu normaalne olnud. Mul pole lapsepõlve ka olnud, sest pidin juba noores eas suureks kasvama, et oma õdede ja vendade eest hoolitsema. Teate kes on inimene, kellel pole lapsepõlve olnud? Kes teaks? Siukest inimest ei eksisteeri enam kaugeltki mitte, sest tavaliselt nad tappavad ennast ära, et mitte selle koormusega enam edasi elada. Kui aus olla siis mul on kõik juba ära plaanutud, kus ja kuidas ja mis moodi. Ma ei tohi sellet kellegile rääkida, ega ka mainida, sest siis see ei õnnestuks.
Mõelda vaid ma olen oma eksist juba aasta ja pea kaks kuud lahus olnud ja ma olen tast peaaegu juba üle saanud. Tunded tema vastu mis alles mõni aeg tagasi olid suured ja romantilised. Neist on alles vaid viha ja raev, sest nagu kes annab korvi kohe peale kingi kätte saamist. Keegi, pkski normaalne inimene ei teeks nii.
Mõelda vaid, et ma muutsin ennast just tema pärast ja ta tegi mulle nii. Haige inimene. Kui nii edasi läheb siis ma olengi tast lõplikult üle. Kaua ma nutan teda taga ja igatsen nagu lollakas. Õnneks ma saan iseendaga üksi hakkama ja ma ei vaja kedagi enda kõrvale. Mul on suur plaan Eestist üldse ära minna ja igaveseks, sest ma ei saa siin olla enam. Iga koht kuhu ma ka ei koliks, ikka mingi tee viib mind tagasi Tartu. Seega ma lähen siit võimalikult kaugele. See ei pruugi lähi kuudel juhtuda või aastatel, aga ära ma siit lähen. Seega olge mõnusad Eestimaa rahvas.