Uued hobid ja puha :)

Nagu pealkirjast võib lugada, siis jah, mul on uued hobid ja uued unistused. Kui vaid saaks siis saadaks Eesti kuradile ja läheks Aasiasse ära, aga sel ka pole elu just kiita, aga parem kui siin. Põhilised kaks riiki kuhu ma läheksin lausa suurima rõõmuga on Jaapan ja Lõuna-Korea. 

Nende kahe riigi plussid:

1. Nende kultuur ja tratitsioonid on huvitavad.

2. Nende muusika on huvitav ja midagi muud mida siin mail nõinud pole.

3. Lisan mõned videod siia, et aru saaksite, alustame raskemast:

Jappan

Lõuna-Korea

Siin on ainult mõned mida ma kuulan, tegelikult neid ikka mõnuga rohkem. Aga aitab neist kahest ajutiseks. Räägin ka oma hobidest siis natuke.

Üks uus hobi on kindlalt geelküünte tegemine, aga jyna ma veel nii hästi teha ei oska siis teen ainult endale hetkel, aga ajaga saan järjest rohkem osavamaks ja tasapisi üritan ka teistele teha. 

Vabadel õhtutel kõin enamjaolt ka kõndimas, sest jõulud ja aastavahetus tulekul, vaja uue rasva jaoks ruumi teha.  Samas olen ka juuksur, stilist, make up stilist, psüholoog, suhte nõustaja, neid kindlasti veel.  Mul emps mu mehega naeravad vahepeal, et ma nagu hunt kriimsilm oma saja ametiga. 

But thats not all... avastasin uue bändi, kes on pärint UK-st, selle pändi nimi on AS IT IS. Nagu ka igas teises bändis on ka siin bändiliikmed läbi läinud ikka korralikust kakist ja neil on psüühika häired. Lisan ka mõned nende laulud siia: 

Nagu ma juba eespool mainisin, siis neil on ka psüühika häired. Pean tunnistama, et tänu läbielatud kooli kiusamisele, oma elust 10 kooli aastat, põen siiani seda üle, kuigi ma saan abi ja tuge nüüd. Kohati on ikka veel söömis ja une häired, hommikuti voodist välja saamine juba tekitab probleeme, sest kohati ei tahaks üldse tõusta, aga peab. On päevi kus ma võin lõpmatult süüa ja on päevi, kus ma ei taha isegi üht närust võikut päeva jooksul sisse süüa. Kõige hullem on endiselt debresion, mida ma põen juba ei tea kui kaua. Selle kõige hullemad mõjud on, et sa oled väsind ja ärkvel samal ajal. Kõige hullem selle loo juures on see, et ma hakkasin sõrmenukke peksma juba. Kuidagi pead ju selle väsimuse endast välja saama. See pole veel midagi, iga hommiku ma ärkan samade deemonitega oma peas ja hakkab lahing elu ja surma peale, on päevi, kus ma võidan ja on päevi kus nemad võidavad. Kohutav, et neid ei näha. Kui teisi haigusi veel pannakse tähele siis, seda ei, ma võin vabalt lollitada ja nalju visata, naerda nii, et kõht kõveras. Aga keegi ei tea reaalselt ka mis mul sees toimub. 

Sorry, et nata masendavalt  lõpetan, aga selleks korraks siis taas kõik. 

BYE... :)