Minu mõtted!!!

Keegi ei saa minust aru ega mõista mind ning nad arvavad, et teevad selleks kõik, et ma koguaeg rõõmus oleksin. Ma võin küll naeratada, aga see ei tähenda, et ma õnnelik olen. Mu suul on juba aastaid vale naeratus, sest ma ei taha näitada kõigile kui debresioonis ja masenduses ma tegelikult olen. Ma olen kuskil kastis kinni. Siin on pime ja kõle, ühtegi ust ei avane minu ees, et ma siit välja pääseks. seinad suruvad aina lähemale. Ma kardan! Ma ei tea mis minust edasi saab või kas üldse saab. Võibolla jäängi siia, ilma väljapääsuta, ilma sõpratetta, ilma kõigist ja kõigest kellest hoolind ja armastand.  Vahest see ongi minu saatus, jääda siia lõksu, ilma väljapääsuta. Keegi mind nagunii aitata ei saa ega suudaksi mind aitata. Masendus on nii suur. Olen kaalund juba oma elu lõpetamis, aga ... aga ma ei suudaks teha seda.
Eemalt paistab valgus. Kõnnin selle suunas. Keegi tuleb sealt, ma ei saa aru kes. On ta mees, naine, laps? Ei suuda hetkel muule keskenduda. Tahaks juba teada saada. Äkki tuli ta mu elu lõpetama.... ei, ei usu siukest paranoia asja. Inimene on juba peaaegu minu juures. See on mees pikka kasvu, kiilakas, kena välimusega. See on Joosu. Kas ta tuli mind aitama või siis siit tupikust ära viima järgmisesse? Küsimusi on nii palju, aga ei suuda vastata.  Ta ütles, et ma taga kaasa läheksin. Minus on nüüd uus küsimus, minna või mitte? Ei tea enam, ta hoiab mul käest kinni juba. Otsustasin kaasa minna. Lõpuks ometi näen valgust ja et kõik saab jälle korda, aga ma ei taha selles nii kindel olla. Ma ei tea kas ta ongi nüüd see viimane ja õige või siis järjekorde vale samm. Küsimusi on jälle nii palju, aga ta ei vasta mitte ühelegi neist vaid kõnnib edasi, vaatab otse ja ei lase mul käest lahti. Valus on juba natuke, aga ma ei tee sellest välja. Ma ei suuda pilku pöörata talt.
Komistan! Valus oli ja silmist jooksevad pisarad. Ta aitab mind püsti, pühib põlved puhtaks ja kõnnime edasi, aga see kord ütles, et jälgiksin ka teed. Mul pole enam nii raske kui ennem, tunnen suurt kergendust südames ja enda ümber. Päike paistab, puud on rohelised ja kuskilt tuleb just niitetud muru lõhn. Meenutab lapsepõlve, kui maal vana-vanaema juures sai alati peale heina niitmist välja mindud ja heina sõda tehtud. Vanaema oli küll tige, aga selle eest oli meil lõbu kui palju ja ta ei pahandand meid nii palju, aga enne tuppa minekut käskis korralikult puhtaks teha ennast.
Aeg möödub, aga meie kõnnime ikka edasi ja mida rohkem kõnnime seda keerulisem mul taga sammu pidada on. Ta nagu jookseks mul eest ja ma ei jõua talle nii kiirelt järgi. Meie suhe on keerukam kui ennem. Ma olen väsind tahan puhata, aga Joosu keeldub ja kõnnib edasi. Mul jalad valutavad ja varbad on villis, teen ettepaneku seisma jääda korraks, et saaksin oma jalanõud ära võtta, aga ta ütleb, et kõnnime edasi. Ta hoiab mul jälle käest nii kõvasti kinni, aga see kord ta lisas hoogu juurde. Küsisin mis on, aga ta ei vastand, viipas aind käega seljataha. Vaatasin! Mingid kollid ajavad meid taga... ei, ei ole kollid vaid mingid inimesed. Täpsemalt need meenutavad mulle rohkem kahte sõbrannat ja ühe sõbranna meest. Miks nad meid just taga ajavad? Miks nad ei tah lasta mul puhata? Nad vist teavad, et ma olen väsind ja ei suuda enam edasi minna. See on ränk, aga pean minema. Jalg kadus alt, aga Joosu aitab mu kiiresti püsti, aga kasu pole, sest väänasin hüppeliigese paigast. Tal ei jää muud üle kui mind selga võtta ja kähku edasi minna. kaotasime nad kaugele seljataha ära. Nüüd on ka Joosu juba väsind ja paneb mind seljast maha istuma ja istub minu vastu. Ta üritab küsida mult midagi, aga sõnu nagu ei tulekski suust. Ta jäi silmapilkselt magama peaga minu sülle. Kuigi mul jalg valutab kohutavalt üritan minagi magada natuke.
Joosu võpatab unest püsti. Ma küsin mis juhtus, nägi halba und? Ta vaatab jälle seljataha. Nad on meile kannule jõudnud, aga seekord on nad meile liiga lähedal, sellepärast Joosu otsustas seisma jääda ja vaatata mis nad meist tahavad. Üks sõbrannadest Nell üritab Joosut minult üle lüüa, aga ta ei lase. Teine sõbranna oma mehega üritavad Joosule mingit räpsu pähe ajada, aga see ei õnnestu neil ja nad lähevad minema. Joosu tuleb minu juurde, küsib kuidas mul jalg on, aga ta saab juba näost aru, et see on endiselt valus ja veel hullemini paistes kui eile.  Ta võtab mu jälle kukile ja kõnnime edasi.