Elu

Ma olen õppind naeratama ka kõige pingelistemates olukordades. See on suur pluss mulle, sest mitu aastat on mul suul olnud võltsnaeratus. Ma püüan välja näidata et olen tugev ja ma tulen kõigeka ise toime, kuid siiski olen ka mina kõigest inimene ja ma saan haiget kui kukun.
Inimese silmad on tema hinge peegliks, ehk siis minu silmadest võis tegelikult välja lugeda, et kõik ei ole korras ning tegelikult olen ma sisemiselt katki ning tahaks lihtsalt ära joosta, kuhugi kaugele ja lihtsalt karjuda täiest kõrist. Karjuda nii kõvasti kui häält vähegi välja tuleb. Minu silmadesse on kirjutatud kurbus, igatsus, üksildus, isegi hirm. Hirm et võin jääda üksi elu lõpuni, aga nüüd ma tean mida ma varem kartsin ja seda ei saa juhtuma, sest olen leidnud enda kõrvale just selle õige inimese, kes mind hoiab ja armastab ning ei lase mul nii lihtsalt ära minna.
Ta on mulle üle nelja kuu juba meeldinud ning sellest on välja kujunenud armastus. Armastus mis meid mõlemaid tugevaks teeb. Me hoolime üksteisest ning ei lase kellekil meie vahele sekkuda. Me oleme alati üksteisele toeks nii headuel kui halbadel aegadel. Me teeme praktiliselt kõike koos, aga siiski annan talle vaba ruumi, et ta saaks ka omaette olla. Ta vajab oma vaba ruumi ja mina enda oma.
Praktiliselt kõik on meie suhte vastu, kuid mind see ei huvita, sest ma ei lase tast lahti mis ka ei juhtuks. Samasuguse lubaduse tegin ma ka ta papsile ühe sõbra sünnipäeval. Ta ütles, et luba et sa ei jäta Joosut mis ka ei juhtuks teie vahel, sest sa oled liialt kallis talle ja ta kardab sind kaotada. Ta kardab et leiad kellegi teise kes on tast palju toredam ja kellel on suurem võimalus sinu soove täita. Ma ütlesin, et mind ei huvita milline Joss oli minevikus, millega ta hakkama on saanud. Mind huvitab ainult milline on ta nüüd.

Selleks korraks siis taas kõik jälle:)
Tsauka ja olge tublid ;)

Minu mõtted!!!

Keegi ei saa minust aru ega mõista mind ning nad arvavad, et teevad selleks kõik, et ma koguaeg rõõmus oleksin. Ma võin küll naeratada, aga see ei tähenda, et ma õnnelik olen. Mu suul on juba aastaid vale naeratus, sest ma ei taha näitada kõigile kui debresioonis ja masenduses ma tegelikult olen. Ma olen kuskil kastis kinni. Siin on pime ja kõle, ühtegi ust ei avane minu ees, et ma siit välja pääseks. seinad suruvad aina lähemale. Ma kardan! Ma ei tea mis minust edasi saab või kas üldse saab. Võibolla jäängi siia, ilma väljapääsuta, ilma sõpratetta, ilma kõigist ja kõigest kellest hoolind ja armastand.  Vahest see ongi minu saatus, jääda siia lõksu, ilma väljapääsuta. Keegi mind nagunii aitata ei saa ega suudaksi mind aitata. Masendus on nii suur. Olen kaalund juba oma elu lõpetamis, aga ... aga ma ei suudaks teha seda.
Eemalt paistab valgus. Kõnnin selle suunas. Keegi tuleb sealt, ma ei saa aru kes. On ta mees, naine, laps? Ei suuda hetkel muule keskenduda. Tahaks juba teada saada. Äkki tuli ta mu elu lõpetama.... ei, ei usu siukest paranoia asja. Inimene on juba peaaegu minu juures. See on mees pikka kasvu, kiilakas, kena välimusega. See on Joosu. Kas ta tuli mind aitama või siis siit tupikust ära viima järgmisesse? Küsimusi on nii palju, aga ei suuda vastata.  Ta ütles, et ma taga kaasa läheksin. Minus on nüüd uus küsimus, minna või mitte? Ei tea enam, ta hoiab mul käest kinni juba. Otsustasin kaasa minna. Lõpuks ometi näen valgust ja et kõik saab jälle korda, aga ma ei taha selles nii kindel olla. Ma ei tea kas ta ongi nüüd see viimane ja õige või siis järjekorde vale samm. Küsimusi on jälle nii palju, aga ta ei vasta mitte ühelegi neist vaid kõnnib edasi, vaatab otse ja ei lase mul käest lahti. Valus on juba natuke, aga ma ei tee sellest välja. Ma ei suuda pilku pöörata talt.
Komistan! Valus oli ja silmist jooksevad pisarad. Ta aitab mind püsti, pühib põlved puhtaks ja kõnnime edasi, aga see kord ütles, et jälgiksin ka teed. Mul pole enam nii raske kui ennem, tunnen suurt kergendust südames ja enda ümber. Päike paistab, puud on rohelised ja kuskilt tuleb just niitetud muru lõhn. Meenutab lapsepõlve, kui maal vana-vanaema juures sai alati peale heina niitmist välja mindud ja heina sõda tehtud. Vanaema oli küll tige, aga selle eest oli meil lõbu kui palju ja ta ei pahandand meid nii palju, aga enne tuppa minekut käskis korralikult puhtaks teha ennast.
Aeg möödub, aga meie kõnnime ikka edasi ja mida rohkem kõnnime seda keerulisem mul taga sammu pidada on. Ta nagu jookseks mul eest ja ma ei jõua talle nii kiirelt järgi. Meie suhe on keerukam kui ennem. Ma olen väsind tahan puhata, aga Joosu keeldub ja kõnnib edasi. Mul jalad valutavad ja varbad on villis, teen ettepaneku seisma jääda korraks, et saaksin oma jalanõud ära võtta, aga ta ütleb, et kõnnime edasi. Ta hoiab mul jälle käest nii kõvasti kinni, aga see kord ta lisas hoogu juurde. Küsisin mis on, aga ta ei vastand, viipas aind käega seljataha. Vaatasin! Mingid kollid ajavad meid taga... ei, ei ole kollid vaid mingid inimesed. Täpsemalt need meenutavad mulle rohkem kahte sõbrannat ja ühe sõbranna meest. Miks nad meid just taga ajavad? Miks nad ei tah lasta mul puhata? Nad vist teavad, et ma olen väsind ja ei suuda enam edasi minna. See on ränk, aga pean minema. Jalg kadus alt, aga Joosu aitab mu kiiresti püsti, aga kasu pole, sest väänasin hüppeliigese paigast. Tal ei jää muud üle kui mind selga võtta ja kähku edasi minna. kaotasime nad kaugele seljataha ära. Nüüd on ka Joosu juba väsind ja paneb mind seljast maha istuma ja istub minu vastu. Ta üritab küsida mult midagi, aga sõnu nagu ei tulekski suust. Ta jäi silmapilkselt magama peaga minu sülle. Kuigi mul jalg valutab kohutavalt üritan minagi magada natuke.
Joosu võpatab unest püsti. Ma küsin mis juhtus, nägi halba und? Ta vaatab jälle seljataha. Nad on meile kannule jõudnud, aga seekord on nad meile liiga lähedal, sellepärast Joosu otsustas seisma jääda ja vaatata mis nad meist tahavad. Üks sõbrannadest Nell üritab Joosut minult üle lüüa, aga ta ei lase. Teine sõbranna oma mehega üritavad Joosule mingit räpsu pähe ajada, aga see ei õnnestu neil ja nad lähevad minema. Joosu tuleb minu juurde, küsib kuidas mul jalg on, aga ta saab juba näost aru, et see on endiselt valus ja veel hullemini paistes kui eile.  Ta võtab mu jälle kukile ja kõnnime edasi.

Fuck it!!

Nagu paljud mu lugejad on küsinud millal ma oma bloggi täiendan, siis see hetk on nüüd. Tegelt mul pea lihtsalt nii tühi, et ei teagi mida kirjutada siia, suht mõtetu tegevus tegelt. Võibolla kustutan üldse bloggi ära.
What can I say. What can I do, This is who I am and I'm hurting you. What can I say, What can I do, no matter how strong my feelings are I always end up hurting you. Without you I keep crying, With you I'm just hurting you. Without you I am dying, with you I'm tearing your heart.
Tegin vahepeal uue soengu endale, aga pilte mul kahjuks panna pole :/ , sest sain alles oma läpaka korda ja see suht tühi ikka.Rohkem ma tõesti ei oska mitte midagi kirjutada. Ärkasin, seega pea suht tühi veel.

Olge mõnusad,
Pakaaa!!!
LoVe My HeAtErS!

Kevad :D

Täna on väljas super ilus kevadine ilm. Nii hea soe ikka, päike hakkab ka nii hästi peale. Käisin vennaga ennem õues. Tegime pilte kah :D lisan siia ka mõned:

Nii nunnu on ta ikka mul :D siuke armas pisike mops. Tahtsin vahepeal neete teha endale ehk siis huule ja kulmu needid, aga emps oli nõus ainult kulmu neediga. Minema kolin siis teen huuleneedid kah. Jummala hea ikka. Siis ta ei saa enam mind keelata. Teen mis tahan. Lisan siia ka need pildid: 

Eriti meeldib mulle see huuleneet. Isver kuidas tahaks neid juba, ei jõua enam ära ootatagi. Ma küll ei tea milline ma nendega välja näen aga mul pohh. Ennem teada ei saa kui järgi ei proovi. 

Lähen suveks blondiks ära, sest mul pidid juukse juured juba blondi värvi olema. Ei tea aind kuidas see võimalik on, aga nagu tead siis on. Saatsin ka Eesti tippmodelli ankeedi ära. Nüüd tuleb kõht trimmi ajada ja kästingult edasi saada. Kui saan siis eesmärk on olla kauem saates kui Kristina Trees. Mõelda vaid tegi mingi tühise soengu pärast siukse draama majanduse seal, ei tea mis tal endal häbi ei ole või. Mul küll oleks. 

Käisin üks päev väljas pilte tegemas ning ühe lemmiku panen ka siia üless. See tuli lihtsalt super äge ja loodan et ka teile mu kallid lugejad meeldib: 

Suudan ka fotogeeniline olla vahepeal, kui tuju tuleb. Sell päeval oli väljas ikka kuradima külm. Pildistamise ajal tõmbasin tressipükste sääred üless ja nii kui läbi sai siis automaatselt alla kah. Ma ei saa aru miks ilmad nii jahedad peavad olema õhtuti võiks sama soojad olla nagu päevalgi. 

Appi pole ammu nii pikka teksti kirjutand siia ja veel vähem pilte lisand. Viimasel ajal on olnud laulusõnad ja sellised asjad. 

Sain Hispaanjast ühe eestlasega tuttavaks, kelle nimi on Viktor. Imelik nimi veits, aga tegelt ta jummala lahe tegelane, siuke omamoodi killu vend. Ma ei oskagi teda eriti kirjeldada siin, sest ma olen taga ainult paar päeva suhtlend. 

Selleks korraks siis jälle kõik: 

adioss sõbrad ja soberid!!! :)

MikelWJ - Please Don't Cut

Dear friend, lover ex or whatever.
I'm writing you to let you know I hope you feel better.
I know that things are hard, the stress is so much.
And when you reach out, all there are is uppercuts.
And they are the cause for the ones on your wrist. the reason why you cry, make a ball of your fists.
I understand that you have a lie you go through.
The fact that they yell and your brother would hit you.
And no one gets you, the plastered on fake smile.
The real one has been gone now for quite a while.
So your arms bleed, but the blood tells you you're living.
It takes a way the numb feeling these people were giving.
That razor blade has become your closest companion.
It relieves all the pain you want to abandon.
Your arms are scared so you think you're unlovable.
But honestly I just want you to feel comfortable.


So please don't cut, please don't cut.
I promise you you're loved, so please don't cut.
Right now I see thaht you're stuck in a rut.
But please don't cut, please don't cut.
And if you feel the need to say you're all out of luck.
I'm just a call away when things get rough.
The fact of the matter is I know you're enough.
So please don't cut, please don't cut.
Put the blade down, it really isn't worth it.
No good will come from a slit up and bruised wrist.
And you're cover it, long sleeves so they won't see.
But you can't hide all the hurt and pain from me.
You say you're miserable and there are times you want to die.
But then you pull out a razor and cut while you cry.
It makes you feel human, and like you are still alive.
But don't you understand that the feeling is all a lie.
You put your self in danger when you're slicing up your skin.
You're only letting self-hate find it's way in.
I promise you'll get better, but just meet me halfway.
And please throw the razor and pins all away.
I swear that you'll make it, there's no dubt in my mind.
And if you look around, I know it's what you find.
You're gonna feel better once this door has been shut.
Please make me a promise that tonight you won't cut.

Minu needus

Pole siia nii ammu mingit normaalset teksti kirjutand siis, aga noh nüüd siis teeb ära ka selle.
Käisin eile CT-s Tartus, ulme nagu igas peos suudan alati kellekiga tülli minna. see nii tavaline juba. Eile läksin Märdiga(peika) tülli see oli kohutav, sest kõik tegi eile haiget. Koju jõudes enne magama jäämist nutsin end magama, sest mul oli nii valus ja kartsin, et kaotan ta ja nüüd kah. Ma ei tea mida ma teeks kui ta mu elust peaks ära kaduma. Ma vist lõpetaks oma elu kohe kui saan, ilma temata ma elu ette ei kujutaks, sureks suurest valus mis mu südamesse jääks.
The girl who laughs and talks a lot and seems very happy, is also the girl who may cry herself to sleep. Letting go means to come to the realizaton, that some people are a part of your history, but not a part of your destiny... She's used to people givin up on her, it's nothing new. I am strong, because I know my weaknesses, I am beautiful, because I am aware of my flaws, I am fearless, because I can tell reality from illusion, I am wise, because I learn from my mistakes, I am a lover, because I have felt hate AND I CAN LAUGH, BECAUSE I HAVE KNOWN SADNESS. Those who dont understand your cilense, will never understand your words.
Rohkem ma ei oskagi siia kirjutada, seega kõik jälle selleks koraks.

Pakaa :)

Skillet "Lucy"

Hey Lucy, I remembered your name
I left a dozen roses on your grave today
I'm in the grass on my knees, wipe the leaves away
I just came to talk for a while, got some things I need to say

Now that it's over, I just wanna hold her
I'd give up all the world to see
That little piece of Heaven looking back at me

Now that it's over, I just wanna hold her
I've gotta live with the choices I made
And I can't live with myself today

Hey Lucy, I remembered your birthday
They said it'd bring some closure to say your name
I know I'd do it all different if I had the chance
But all I got are these roses to give
And they can't help me make amends

Now that it's over, I just wanna hold her
I'd give up all the world to see
That little piece of Heaven looking back at me

Now that it's over, I just wanna hold her
I've gotta live with the choices I made
And I can't live with myself today

Here we are, now you're in my arms
I never wanted anything so bad
Here we are for a brand new start
Living the life that we could've had

Me and Lucy walking hand in hand
Me and Lucy never wanna end
Just another moment in your eyes
I'll see you in another life in Heaven
Where we never say goodbye

Now that it's over, I just wanna hold her
I'd give up all the world to see
That little piece of Heaven looking back at me

Now that it's over, I just wanna hold her
I've gotta live with the choices I made
And I can't live with myself today

Here we are, now you're in my arms
Here we are for a brand new start
I got to live with the choices I've made
And I can't live with myself today

Me and Lucy walking hand in hand
Me and Lucy never wanna end
I've got to live with the choices I've made
And I can't live with myself today

Hey Lucy, I remember your name

Lullaby

It's been a while since I last dreamt, Barely remember what it's like to dream. Finding it hard to get to sleep, too stressed and there ain't anyone to sing a lullaby to me. Pretend shit doesen't get to me, and I suffer in silence when I'm hurting. A man's problems are his own, and it's my burden. Tossing and tuning, tryng to get to sleep, but I finde it hard to switch off, when my mind's working. I ponder on things I shouldn't ponder on, off the rails, my train of thoght's wandering.
Sick of pretending to be so happy, all the while my anxiety's away at me. my skin crawling, I look up to the sky and it falls, the walls close in and it's as if all of the good in my life disapeares. In an instand, that thing is so just so distand. So seeng the ones, who I love, the ones who love me. But I don't wanna tell em how I feel in case they judge me. It's just me, wish I could let somebody in, but I ain't ever been too trusting.
All the times, I have laid in your life, when your love gept me safe through the night. All the times, I was sure you were mine, and before time timands our goodbye. Can you sing me a last LULLABY?

OOHHHHHH...... OOHHHHH

Lühike kokkuvõte elmisest aastast.. :)

Nagu te juba teate siis ma kolisin Valgamaalt Jõgevamaale, sellisesse külla nimega Saduküla. Siin on päris huvitav ja lõbus. Iga nädalavahetus juuakse, käiakse saksas või siis Tartus klubides ja bubides. Igatahes nalja saab kõvasti.

Siis kui ma 18 sain läksime sõbrannadega Saksa puppi. Päris huvitav oli... pilte sai ka kõvasti tehtud aga kõigevagevamad tulid siiski enekad. Siiani naeran kui neid vaatan... me olime kõik ikka päris korralikult täis. Mingi tüüp üritas mulle koguaeg küljealla pugeda. Nii närvi ajas, oleksin talle peaegu kallale läinud. Mõni nädal hiljem oli Mai(sõbranna) juures pid. Nagu alati siis kõik jõid ja olid niisama lõbusad, aga samas ka lägastati päris palju. Mina pidin kell pool neli kodus olema, aga siis kui ma alla tulin selgus, et emps polnudki tööle läinud ja läksin üles tagasi. Miks ma peaks koju magama tulema kui üleval pidu käib.

  Hakkasin vahepeal emoks uuesti, aga imekombel pole siiani veel keegi sea mulle näkku hõõrund. Kutsekas koguaeg kiusati ja mõnitati mind sellega, lihtsalt nii närvi ajas. Oleksin nad kõik ära tapnud kui aind oleks suutnud, aga mu jõud ei käinud üle. Tegelt ma olen koguaeg emo olnud, sest ma lihtsalt armastan must ja valget ja mu meik on juba selline ning ma kulen sellist muusikat ka. Muidugi see jääb mul vanemale õele ette, te koguaeg mõnitab mind sellega, saagu üle sellest juba. Isver ega see maailma lõpp kohe pole kui ma emo olen. Ma ei saa aru mis temaga toimub, lihtsalt võimatu inimene.

 Isver kui igav mul ikka on, siin pole nagu mitte sittagi teha.. ULME. Tahaks minema siit, põgeneks ära teisse maailma otsa, sealt ei leiaks mind keegi ja saaksin rahus olla, oma ette. Vahest soovin, et oleksin siia ilma sündind ilma vanemateta lapseks või siis nii, et mul ema saaks kuskil liiklus õnnetuses surma. See oleks küll raske üle elamine, aga samas mul vahest on nii tüütu siin olla, kohe üldse ei viitsi. Kas tõesti peab inimene surema, et näha kes tast hoolivad! See on minu arust nii tavaline juba.

 Mul läheb emps 12dets Valgamaale, tahtsin siia jääda, aga tundub et mitte, est emps tahab et kaasa läheksin. Kurat küll ta koguaeg ütleb et võin siis jooma minna kui tal vabad päevad on. Nii kui mul tekib mõni vaba hetk siis ka kurat ei lubata, tapan ära ta varsti või siis enda, villand sellest jamast juba. Tahaks oma elu peale minna, saaks normaalselt hakkata elama ja pidudel käima. Thing's are'nt the way they did pefore. I but my drust in you. Bushd as far as i can go, more ore less, tehere is only one thing i should know. In the end it doesent even matter.

Hetkel ei oskagi midagi enam kirjutada.

Vaatasin just filmi mille nimi on „Süü on tähtedel“. See räägib ühest poisist ja tüdrukust, mõlemad kannatavad vähi küüsis. Alguses tüdruk ei taha ühte kruppi minna kus käivad kõik vähihaiged inimesed koos, sest tema arust on see mõtetu ja igav ja mida iganes veel. Ühel päeval saab ta seal kokku poisiga, kes muudab ta tulevikku. See on südand soojendav, kuidas kaks nii erinevat inimest sama saatuse küüsis on. Poiss sureb küll ennem, aga enne seda toimub nii palju huvitavat. Nad lähevad Amsterdammi mingile kirjanikule külla, aga see kirjanik on peast puhta sooda ja pidevalt purjus ning ei saa asjadest õieti aru. Samas poiss ja tüdruk said Amsterdamis aru, et on üks teise jaoks loodud ja neil on sama saatus mida ei saa keegi muuta.

  Keegi ei tea veel, et ma lõigun ennast, aga mulle meeldib valu. Selle kaudu saan kogu oma viha, põlastuse, valu ja muu säärase välja lasta. Mulle isegi meeldib üks laul mille nimi on selline: Three Days Grase „Pain“ . Hea laul on. I rather feel PAIN, then nothing at all, sellised laulusõnad siis. Mulle nii meeldivad ja mu üks lemmikumaid laule on see. Ma siiani imestan, et hakkasin end lõikuma, keegi ei tea sellest veel midagi. Tegelt Mai teab, aga ta ei pööra sellele suurt tähelepanu. Minu arust see on inimese enda teha mis ta teeb või ei tee. Mul on isegi üks tuttav kes ennast lõigub, aga võrreldes minu sõpradega siis tema sõbrad keerasid talle selja, mida teha ei tohiks. Tema poole peaks just hoidma ja teda aitama, et tal see üle läheks. See on tegelt päris jõhker mis toimub. Ma tahaks, et ta siia tuleks elama. Ta saaks uued sõbrad endale ja saaks siis debresioonist üle ning lõikumisest kah.

 Aasta 2014 on läbi ja käes on aasta 2015. loodan et see aasta tuleb super. Algas küll vägevalt, ilge joomisega. Alguses kodus olles jõin empsiga veine, hiljem aga kui Taisi juurde läksime siis tulin koju veini ja viski järele. Juua sai ikka korralikult. Hommiku mingi poole kuest sai koju magama alles ja ka siis ei lasta magada. Kõik olid ma ei tea mis iks kell juba üleval ja see on alati nii kui mina magada tahan.

Aga praeguseks korraks siis jälle kõik... ei viitsi rohkem kribada.

Tsauka siis!!!

(03.01.2015)