Jutustan loo vampiraatitest,
loo, mis nii vana kui tõsi.
Tõesti, ma laulan laulu ühest iidsest laevast
ning selle vägevast ja hirmsast meeskonnast.
Tõesti, ma laulan laulu ühest iidsest laevast,
mis seailab merd sinist...
mis painab merd sinist.
Vampiraatide laeval on räbalais burjed,
mis pekslevad tuules kui tiivad.
Kapteni nägu varjavat kate,
et kahandada sinu hirmu
tema surm kahvatu naha
ja eluteta silmad
ja nõelteravate hammaste ees.
Oo, kapteni nägu varjavat kate
ja ta silmad eal valgust ei näe.
Ole hea, laps - kukupai,
nii hea kui hea saab olla.
Muidu muudan su vampiraadiks
ja saadan su merele,
Jah, ole hea, laps - kukupai.
Sest vaata! Kas näed?
Täna õhtul sadamas tume laev on ootamas sind
ja seal ruum on sinu jaoks prii!
(Seal piisavalt ruumi on prii!)
Kui piiraadid on halvad halvad
ja vampiirid veel halvemad,
siis palun, et kuni ma elan,
et kuigi vampiraatidest laulan,
eal ühti neist ma ei näeks.
Tõesti, kui piraadid on oht
ja vampiirid on surm,
pean palves meeles ka sind,
et su silmad eal vampiraate ei näeks...
... et ta su õlale ei asetaks käe.
Peale lelle laulu laulmist läksid lapsed magama ja nende isa jäi laterna ruumi( isa oli majaklavaht). See laev millest isa neile laulis... oli peale seda sadamas ja hõlus tormise mere kohal nagu oleks meri olnud rahulik ja puha... laste isa muidugi naeratas ja rüüpas oma tassist teed ja lehvitas sellele.
Rohkem ma küll ei maini siin... lugege raamat läbi ja saage ise teada.
Isver polegi siia nii palju kirjutand... jube on lausa vaatata...
Praeguseks kõik jälle...
tsau...paka....!!!
No comments:
Post a Comment