Mul on siiani enesehinnanguga probleeme, kuigi mul pole häda midagi. Tihtipeale ei taha ma eriti süüagi, sest ma tunnen kuidas see mind järjest paksemaks teeb. See pole tõsi, paljud ütlevad mulle seda, aga ma ise ei taha sellest aru saada. Ma võitlen sellega, aga mõned päevad on sellised, et taevas paistab päike, aga minu jaoks on ikka ilm pilves ja kole. Ma ei suuda naeratada, aga inimeste juuresolekul panen ette maski, kust keegi minu tõelist palet läbi ei näe.
Kirjutan siia ka ühe inglis keelse luuletuse:
The silent tears, and empty fears. The
face is worn, it shows the years. Who´s
face is this, the face of pain, the face
that´s pale, as pure cocaine.
The silent stares, and empty glares. The
eyes are blank, it shows the ware.
Who´s eyes are these, the eyes of death,
the eyes are potent, as crystal
meth.
The silent cries, and empty glares. The
mounth is closed, it shows the lies.
Who´s mouth is this, the mouth of you,
the mouth unvoiced, like the drug
called truth.
( E.K.W)
Öeldakse, et inimene, kes praegu kõiki vihkab, armastas kunagi kedagi kogu südamest. See on kurb, aga tõsi. Kõige rohkem ajavad mind närvi, meigi videod, kus tehakse mingi suht krõhva tsikita super ilusaks, see on põhjus, miks mul on usaldus probleemid.
Natuke lõbusamatest teemadest kahm. Ma ei saa inimestest aru, kes mesenseris loevad su sõnumi läbi, aga ei vasta. See on nagu ma näen aknast, et sa oled uksetaga ja külmetad, aga ma ei vasta sulle. Ma näen ju, et sa lugesid selle läbi. Teisisõnu selle nimi on ignomine. Ma teen seda pidevalt, eriti siis kui mul pole tuju mitte kellekiga rääkida.
Igatahes, kui keegi tahab oma debresioonist lahti saada, tuleb lihtsalt positiivselt mõelda. Selleks ei pea kohe psüholoogide juurde jooksma, kes kuulavad sind ja siis kirjutavad terve peode kaupa tablakaid välja. Uskuge mind, see pole lahendus. Kui tahad sellest võitu saada siis pead ise ka võitlema, ei saa teiste peale lootma jääda. ma võitlen üle 12-st aasta juba debresiooniga. Tihti peale on tunne olnud, et nüüd aitab... ma lõpetan selle kõik... ainult üks vale liigutus ja õudusunenägu saab läbi. Ma ei anna nii lihtsalt alla. Saagu mis saab, juhtugu mis juhtub, aga mina ilma võitlusetta alla ei anna. Ma pean tugev olema, juba teiste pärast, aga eelkõige enda pärast. Ma saan jagu sellest, kuigi mu käel on armid. Need häirivad natuke, aga neid ei saa ka panna kaduma lambist.
Selleks korraks kõik,
TSAUKA KÕIGILE!!!
NB! Ära anna alla, mis ka ei saaks. Sa tuled sellest välja, ei tohi alla anda. Küll kõik näevad, et asi paraneb ja ühel ilusal päeval, näevad ka kõik võitlejad, et nad on taas õnnelikud ja elurõõmu täis. Nad näevad taas päikest säramas nii nagu kunagi varem, päev on valgust täis, muru on rohelisem ja elu on taas elamist väärt.
