Ma olen õppind naeratama ka kõige pingelistemates olukordades. See on suur pluss mulle, sest mitu aastat on mul suul olnud võltsnaeratus. Ma püüan välja näidata et olen tugev ja ma tulen kõigeka ise toime, kuid siiski olen ka mina kõigest inimene ja ma saan haiget kui kukun.
Inimese silmad on tema hinge peegliks, ehk siis minu silmadest võis tegelikult välja lugeda, et kõik ei ole korras ning tegelikult olen ma sisemiselt katki ning tahaks lihtsalt ära joosta, kuhugi kaugele ja lihtsalt karjuda täiest kõrist. Karjuda nii kõvasti kui häält vähegi välja tuleb. Minu silmadesse on kirjutatud kurbus, igatsus, üksildus, isegi hirm. Hirm et võin jääda üksi elu lõpuni, aga nüüd ma tean mida ma varem kartsin ja seda ei saa juhtuma, sest olen leidnud enda kõrvale just selle õige inimese, kes mind hoiab ja armastab ning ei lase mul nii lihtsalt ära minna.
Ta on mulle üle nelja kuu juba meeldinud ning sellest on välja kujunenud armastus. Armastus mis meid mõlemaid tugevaks teeb. Me hoolime üksteisest ning ei lase kellekil meie vahele sekkuda. Me oleme alati üksteisele toeks nii headuel kui halbadel aegadel. Me teeme praktiliselt kõike koos, aga siiski annan talle vaba ruumi, et ta saaks ka omaette olla. Ta vajab oma vaba ruumi ja mina enda oma.
Praktiliselt kõik on meie suhte vastu, kuid mind see ei huvita, sest ma ei lase tast lahti mis ka ei juhtuks. Samasuguse lubaduse tegin ma ka ta papsile ühe sõbra sünnipäeval. Ta ütles, et luba et sa ei jäta Joosut mis ka ei juhtuks teie vahel, sest sa oled liialt kallis talle ja ta kardab sind kaotada. Ta kardab et leiad kellegi teise kes on tast palju toredam ja kellel on suurem võimalus sinu soove täita. Ma ütlesin, et mind ei huvita milline Joss oli minevikus, millega ta hakkama on saanud. Mind huvitab ainult milline on ta nüüd.
Selleks korraks siis taas kõik jälle:)
Tsauka ja olge tublid ;)
