Miks on alati nii, et kui mul on midagi huvitavat käsil või räägin sõpradega... ronivad nad alati ekraani ja peavad kõike vahtima või siis lugema. Ausalt öeldes ajas see närvi ja hea meelega tahaks nendele peksa anda... nagu tõsiselt. Üldse ei meeldi selline asi. Ma ei käi tema arvutis vahtimas kellega ta räägib või millega ta tegeleb.
Räägin siis ka rõõmsamatest asjadest, sain hiljuti tuttavaks ühe poisiga kelle nimi on Taavi. Ta on sellest lahe, sest ta on punkar ja ma olen koguaeg unistanud emost või punkarist. Koguaeg kui ma telle mõtlen oleksid nagu liblikad kõhus. Mai oska öelda kuidas see tundub või puha, aga kui meie vahel võiks midagi olla siis ma oleks üli õnnelik. Ta on ikkagi ju unistuste poiss ja teda ma nii lihtsalt käest ei laseks. Olgu meie vahel kasvõi miljon teist inimest, aga tema oleks see üks ja ainus. Ma igatsen teda juba, kuigi alles eile nägime ja mõtted on ka suunatud ainult talle.
Käisin siis täna koolis ja nagu ma juba arvasin oli see elu mõnus, sest kõik päevad võiksid olla sellised kus saab juba mingi poole päeva pealt ära. Ainuke probleem pole oleks see, et ma ei saaks sõpradega hängida. See oleks kurb või isegi paha. Teisipäeval sai koolis nalja, mingid tatikad kündisid koolist mööda ja Liisi nagu alati pidi oma lollusi tegema, tegelt ta koputas aknale ja lehvitas neile ja üks tüüpidest näitas talle rusikat mis oli elu naljakas. Siiani naeran seda. Raidil oli esmaspäeval sünna ja ma ei soovinud talle õnne ega midagi. Alles õhtul siis kui juba ammu kodus olin soovisin siis õnne.
Kõik siis seniks...
Bye Bye!!
